 |
|
|
|
|
Jääaeg on alati olnud teaduslikuks küsimuseks. Mandrite jäätumise kohta leitakse palju tõendeid, kuid selle põhjused on jäänud siiani ebaselgeks.
Liustikud pole kunagi katnud kogu maakera. Põhja- Ameerikas kattis jää enamuse Kanadast ja ulatus Kansaseni. Sellest lõuna pool lausjäätumist ei toimunud. Mitmed teadlased on pakkunud välja mitme jää-aja teooria – neljast kuni 60-ni.- millest igaüks on kestnud pikki perioode vaheldudes soojemate lühemate perioodidega, kuid tõendid paljude jää-aegade kohta on siiski vähesed.
Üks täiesti ilmne asjaolu jääkihi ülesehitamiseks on suur lumesadu ja vähem sulasid. Kuid kuidas saaks see toimuda?. Mitte ükski aeglase ja ühtlase arengu skeem ei ole võimeline seda seletama. Asjaolu, et keskkond muutub aegpisi külmemaks (pikkade ajastute teooria) vähendaks automaatselt ka õhuniiskust, muutes võimatuks lisajää või lisa sademete tekkimise.
Võti enamaks sademete tekkeks on suurem aurustumine ja ainus, kust seda ammutada saab, on soojad ookeanid. Lisaks oleks vaja poolaarpiirkondades soojemaid talvesid ja tuulist ilma et transportida aurustunud niiskus ookeanide kohalt mandritele. Ja siis on meil vaja ka külmemaid suvesid, et lumi jääks aastateks ladestuma ega sulaks ära. Igaüks saab aru, et sellised tingimused tekitavad jää aja, kuid vastavalt uniformistlikule ideele ei ole sellisel määral maal olevate keskkonna süsteemide muutus võimalik. Vaatame nüüd aga Uputuse mudelit.
Kui Uputus lõppes, olid ookeanid ilmselt soojemad kui nad on täna. Uputuse-eelne maailm oli tervikuna olnud soojem kui tänane ja Uputuse ajal avanenud “sügavuse allikad” lisasid keskkonda oluliselt veelgi soojust juurde, kuna kaasnesid ju suured tektoonilised sündmused. See lisandunud soojus oligi see lisasooja allikas, mis võimaldas enamal niiskusel õhus akumuleeruda, tekitades soojad ja niisked talved.
Maa pind oli Uputuse järeli üleni mudane, mistõttu ta peegeldas tagasi enamuse temani jõudnud päikesekiirgusest ja mitte ei neelanud seda. Suured temperatuuri erinevused ookeanide ja mandrite vahel ning tugev polaaralade jahtumine põhjustasid intensiivseid ja pikaajalisi torme.
Lõpuks, vahetult pärast Uputust ja Uputuse lõpufaasis kaasnes tugev vulkaaniline tegevus, kui maa rahunes ja hakkas tasakaalustuma. Selline tegevus ähmastas atomosfääri, põhjustades päikese kiirguse tagasipeegeldumist kosmosesse, tekitades sellega külmemaid suvesid.
Enam aurustumist, soojemad talved, intensiivsed tormid ja külmemad suved. Tulemus? “Jääaeg”, mis kestis seni, kuni kogu ookeanides leiduv “üleliigne” soojus oli jahtunud, vulkanism rahunenud ja vegetatsioon taastatud. See kestis ilmselt vähem kui sada aastat vahetult pärast Uputust.
Originally published in English "Was There Really an Ice Age?" by
John D. Morris, Ph.D.
http://www.icr.org/article/was-there-really-ice-age/
Kas Jääaeg on tõesti toimunud?
<http://www.creationism.org/estonian/InstCrtnRes_WasThereIceAge_et.htm>
|
|
 |
|