„Jääaeg: põhjused ja tagajärjed"
<http://www.creationism.org/estonian/InstCrtnResIceAgeMorris_et.htm>
|
|
 |
|
Jääaeg on olnud pikka aega suur küsimärk evolutsionistide jaoks, millega on seotud terve hulk seletamatuid probleeme. Tänased kliimatingimused ei saa tekitada üldse taolisi nähtusi, nagu eeldab jääaeg.
Noa päevil toimunud veeuputus muutist täielikult maakera pinna välisilmet ja muutus täielikult ka Maa hüdroloogia ja meteoroloogia. Jääaeg toimus kõige suurema tõenäosusega vahetult pärast uputust, võibolla prohvet Iiobi päevil (iiobi 38:29). Iiobi küll ei elanud külmunud piirkonnas, aga ilmselt oli ta kuulnud külmunud põhjast.
Võtmeelement jääaja tekkeks on temperatuuri järsk langus. Jää tekib lumest ja lumi atmosfäärist leiduvast niiskusest. Niiskus omakorda pärineb soojast merest või ookeanist. Uputuse aegsed ookeanid olid piisavalt soojad sügavusest puhkenud allikate tõttu (1 Mo 7:11) and hõõrdekuumusest, mis tekkis kontinentide kerkest.
Soe vesi aurustub oluliselt kiiremini kui külm. Uputusele vahetult järgneval ajal võis maal olla palju torme just aktiivse aurustumise tõttu. Kliima enne veeuputust oli ju Maal olnud üleni troopiline. Polaarmütsid tekkisid vee kondenseerumisest lumesaju ajal. See pressiti jääks, mis tekitas liustikud. Maa ei olnud täielikult külmunud, kuid polaarmütsid olid suuremad kui praegu. Suuremõõtmeline vulkanism uputuse hilisematel astmetel, kattis atmosfääri tolmuga, peites päikesevalguse. See omakorda soodustas lume ja jää tekkimist.
Jääaeg oli nii pikk, kui palju vaja aega merede jahutamiseks ja tolmu alla langemiseks. Veed olid seotud jäässe ja mandrinõlvad paljastusid, maailmamere tase langes. Jääajal olid tõenäoliselt mandrid ühenduses maismaasildade kaudu.
Mis juhtus pärast jääaega? Osa jääd sulas ja voolas tagasi ookeani, meretase tõusis ja paljud nõlvad jäid vee alla. Tänapäeval võib leida arvukalt iidsete tsivilisatsioonide jäänuseid, mis on praeguseks vee all. Need asumid ehitati vahetult pärast uputust rannikualadele.
Hiljuti leiti sellised jäänused Musta mere kallastelt. Kui meretase tõusis, katkesid mitmed looduslikult kujunenud tammid ja vesi valgus tänapäevastesse meredesse. Selline on nt Vahemere ja Musta mere tekkimise lugu. Tõusev vesi ületas Gibraltari väina ja valgus Vahemere seni järvi täis olnud nõkku. Suur-Britannia oli sellel ajal veel mandri Euroopaga ühendatud. Hudsoni laht oli kuiv. Mimted Vaikse ookeani saared olid maismaaga ühendatud (Indoneesia piirkond).
1 Mo 10:25 ütleb, et Pelegi päevil „jagunes maa“. See ei tähenda seda, et Pelegi päevil oleks Atlandi ookeanis toimunud lõhenemine. Kesk-Atlandi mäeaheliku näol on tegemist „sügavuse allika“ lõhega ja see tekkis uputuse ajal. See, mida Pelegi päevist öeldakse, mõeldakse hoopiski jääaja lõppu ja veetaseme tõusu, mis lahutas mandrid. Mitmed maasillad kadusid.
Kui veeuptus lõppes, andis Jumal ülesande levida üle maa. Seni eksisteerinud ühendused võimaldasid nii loomadel kui inimestel maad taasasustada. Inimene mässas selle vastu ja ehitas Paabeli torni. Kui aga loomade ja inimeste taasasustamine oli toimunud, siis jagunes maa.
„Jääaeg: põhjused ja tagajärjed"
<http://www.creationism.org/estonian/InstCrtnResIceAgeMorris_et.htm>
|
|
|
|