„Kosmos on kõik, mis on olemas, või mis oli olemas ja mis saab igavesti olema“. Sellega alustas Carl Sagan enda kuulsat ja mõjukat raamatut „Kosmos“. Selline lause on rohkem religiooni kui teaduse moodi. Piibel aga ütleb, et„taevad kuulutavad Jumala au“.

On terav kontrast kahe loodusloolise maailmavaate vahel, mis maailmas eksisteerivad. Miks oleks vale öelda, „Jumal kasutas evolutsiooni millegi loomiseks...“ et sellega ületada kahe erineva maailmakäsitluse konflikti? Kas seal on üldse konflikti?

Esiteks: Kristlased peaks olema „patoloogilised“ tõeotsijad, kõik vähem ei austa Jumalat Evolutsioon ja loomine on paraku üksteist välistavad ilmavaated. Üks peab olema vale ja teine õige. Kuidas me saame järgida Teda, kes on Tõde, kui me ei olegi huvitatud tõe otsimisest?

Teiseks, Jeesus ütles, et puud tuntakse tema viljast. Oled sa kunagi kuulnud kedagi siiralt väitmas: „Ma olen rõõmus, et olen õppinud evolutsiooni tundma. See on õpetanud mulle armastust ja inimväärikust. Nüüd kui ma oskan kõiges näha juhuslikkuse produkti, olen ma leidnud oma elule eesmärgi ja mõtte?“ Teiselt poolt, tunnistavad mitmed, et saades tunnistust loomisest, on see tugevdanud nende usku Jumalasse, nähes tema isiklikku sekkumist oma loodusse ja usku Piiblisse kui ilmutatud tõesse inimkonnale.

Kolmandaks, Piibel on väga ühemõtteline, et inimese käitumine on tugevalt mõjutatud tema usulistest veendumustest. Ro 1:20-25 ütleb „Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada, sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega. Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen.“

See, et looduses eksisteerib tunnistus, ei jäta enam kellelegi vabandust Jumala ees. See salm tekitab konflikti. Rooma kirjakoht läheb edasi nende tagajärgede kirjeldamisega, mis tulenevad Jumala eitamisest: homoseksualism, ahnus, kadedus, mõrvad, Jumalavihkamine ja paljud teised pahed. Kas see ei ole mitte meie ühiskond?

On olemas otsene seos füüsilise maailma ja Jumala ja loodu vahel. Sellel põhjusel võrdsustab Piibel usu Jumalasse usuga temasse kui Loojasse. Kui kristlane aktsepteerib evolutsiooni kui tõde, vähendab see Jumala tähenduslikkust ja selgust absoluutsete väärtuste ja suhteliste vahel. See toob lähemale humanismi ja sekulariseerumise.

Neljandaks: Piibel on väga selgesõnaline selles osas, kuidas asjad on loodud sh ka meie planeet. Kõikide maailmas eksisteerivates erinevate kultuurilugude hulgas maailma loomise kohta on Piibel täpseim, sisutihedaim ja vettpidavaim. Näiteks kirjeldab Piibel inimkonna tententsi kurjuse ja lõhkumise suunas. Kõik suured tsivilisatsioonid on lõpetanud tragöödias ja veresaunas. Kaasaegne kosmoloogia on „nüüd avastanud“, et universumis eksisteerib kaose suurenemine ja korrastatuse vähenemine, mis on ometi evolutsiooni eeldused!

Miks siis mitte eeldada, et Piibel on täpselt see, mida ta öeldakse olevat kui Jumala enda ilmutus inimesele lugemiseks ja maailma mõistmiseks? Meie maa näitab paljusid traagilisi sümptome, mis on iseloomulikud jumalatule maailmapildile. Selle juur on Jumala olemasolu ja Piibli autoriteedi eitamine.
 

"On küll oluline, kuidas Jumal (God) lõi"
<http://www.creationism.org/estonian/DrdinoMaloneHowGodCreated_et.htm>

---

Esileht:  Eesti

www.creationism.org