Mis on valesti olümpia mängudega

Me kõik oleme uhked, kui meie maa sportlased võidavad ja me austame neid eriliselt. Me tunneme sügavat rahvuslikku uhkust ja oleme täielikult „vennastunud“ kui meie sportlane võidab suurtel mängudel medali. Ja neid hetki, kus me saame ise Olümpia mängudel koha peal viibida, peame me ainulaadseks ja kordumatuks tähtsündmuseks oma elus.

Kõikidel spordialadel on  eesmärgiks enesearendus teiste edestamiseks.  Ka kaotama tuleb õppida ni, et järgmisel korral oleksid parem. Võitmine on elus tähtis. Need, kes teevad osalemise võitmisega samaväärseks, eksivad. Keskpärasus on kaotus.

Mis on valesti Olümpiamängudega?

Olümpia mängud on suur rahvusvaheline sündmus, mis tavaliselt pühendatakse maailmarahule, sportlikkusele ja kõikidele kõrgetele ideaalidele. Olümpia mänge tuntakse ka kui  sündmust, mis võib põhjustada konflikte, pettust ja võitu igat hinda ja vahendeid valimata. Mängude korraldajad ütlevad tavaliselt, et selliseid asju põhjustavad olümpia ideede lagundajad. Kuid see pole tõsi. Sellised ilmingud pärinevad iidsete mängude filosoofiast.

Moodsa evolutsioonilise maailmavaate juured lähevad tagasi Kreeka aega u 2500 aastat tagasi. Hellenistlik maailmakäsitlus on evolutsiooni alusidee. Kreeklased uskusid, et jumalad, planeedid ja inimesed arenesid.

Kreeklaste uskumuste kohaselt olid nende jumalad superinimesed. Jumalad olid kapriissed, nõrkustega ja nad olidpidevalt sõjajalal üksteisega. Lähtudes sellest, oli inimeste ülesandeks toimida samuti nagu nende jumalad. See tähendas kasvatada pidevalt viljakust ja enda heaolu.

Olümpia sai kõrgeima väljenduse Kreeka religioonis. Iidsed mängud, mis olid pühendatud Olümposel elava peajumala Zeusi austamiseks, sisaldas ohverdamist ja religioosseid rituaale. Mount Kronose jalamil asus puudesalu nimega Altis, mis oli paigaks, kus kreeklased Zeusi ülistamas käisid.

Sportlikud tegevused olid osa religiossest pidusöömingust ja pidustustest. Ajalooliselt, võistlev sport oli lahutamatu osa paganreligioonist ja oli sageli koostisosaks viljakusriitustest. Kreeka mängud korraldati tavaliselt teisel või kolmandal täiskuul pärast suvist pööripäeva, mis oli omakord religioosne tähtpäev.

Vastandina sellele, pidasid vanad juudid Kreeka Olümpiat ehtsaks ebajumalakummardamiseks. Kreeka atleetlikkus oli üks kultuuriline relv, mida kuningas Antiochus IV (Antiochus Epiphanes) kasutas oma püüetes helleniseerida juute.

Varakirik lõpetas need iidsed mängurituaalid. Kristliku kiriku põhjendus seisnes nende mängude ebamoraalsuses. Viimased mängud peeti AD 393. Aastal 394 kristlik valitseja Theodosius I keelas kõik paganlikud riitused ja katkestas olümpiamängude regulaarsuse (so iga nelja aasta tagant).

Eksisteerib lepitamatu konflikt Kreeka atleetlikkuse ja kristliku maailmavaate vahel.  Iga eluvaldkond, tegevus või nähtus, mis baseerub Kreeka filosoofial, on alati olnud kristlaste  vastase opositsiooni ehitamise vundament.

Percy Bysshe Shelly saadeti Oxfordist välja 1822, kuna ta kirjutas ja levitas lendlehti pealkirjaga Ateismi vajalikkus. Selles ta kirjutas: „ me kõik oleme kreeklased, meie seadus, meie kirjandus, meie religioon, meie kunst, kõigel on juured kreekas.“

Selliseid väited põhjustasid Matthew Arnold´il tulla järeldusele, et hellenism (evolutsionism) ka hebraism (kreatsionism) on kaks vaala, millede vahel inimese vaim selles maailmas peab valima.

Miliganes on suurenenud huvi vana kreeka ideede vastu, seal on alati tõusnud märgatav huvi sportlike tegevuste vastu.

Moodsate mängude seeme istutati Kreeka vaimsuse ärkamisajal üheksateistkümnenda sajandi keskel Inglismaal.

See „ärkamine“ seadis valmis lava darwinismi tekkimiseks. 1859 ilmus Origins and see mõjutas Charles Kingsley saama esimeseks vaimulikuks darwinistiks. See viis sotsiaalse darwinismi ideede tõusule (see kasutab evolutsioonilist mõtteviisi majanduses, poliitikas ja sotsiaalsetes teadustes. See kasvatab ideed, et looduslik valik ja tugevamate ellujäämine on sotsiaalselt progresiivne kasu).

Sotsiaalset darwinismi hakati Inglismaa koolides õpetama 1860 ja 1880, kus sportlikudängud muutusid kohustuslikuks. Seda arengut kirjeldab J.A. Mangan kui sekulraase kolmainsuse kulminatsioon Biriti koolides viktoriaanliku ajastu lõpul:  atletitsism, imperialism ja militarism.

Öeldakse, et sõbralik võistlus omab ülesehitavat ja edasiviivat väge. Tegelikkuses tekib hoopis vastupidine efekt, mis lõpuks põhjustab vihkamist ja vägivalda.

The Frenchman, Baron Pierre de Coubertin oli kõige mõjukam isik moodsate mängude taasloojana Ateenas 1896. Ta sai oma inspiratsiooni iidsest Kreekast ja Tom Browns Schooldays´I  lugemisest. Ta sulatas kokku evolutsioonilise humanismi, sportlikkuse ja sõbraliku konkurentsi. Seda tehes kindlustas ta moodsatesse Olümpialiikumisse sagedad vastuolud ja moraalsed ambitsioonid. Näiteks, Baron pani suurima rõhu osalemisele mitte võitmisele, kuid see on teravas kontrastis darwinistliku olümpia motoga: Citius, Altius, Fortius.

Baron teadis täpselt, mida ta teeb. Raadiosaates 1935 ütles ta, et nii Iidsed kui moodsad olümpiamängud omavad ühist joont: nad on religiossed. Ta seletas et ta on püüdnud kogu aeg ühendada moodsaid mänge iidsete aegade religioossete tunnetega.

Coubertin uskus, et sport omab religioosset ideed. Tema jaoks olid Olümpia mängud spordiusku inimeste püha kogunemine. Ta ütles, et tema jaoks on sport „religioon oma kiriku, dogmade ja rituaalidega.... kuid kõige enam religoossete tunnetega“.

Avery Brundage, ROKi president deklareeris, et Olümpia on“ religioon universaalse eesmärgiga,mis sisaldab kõigi religioonide põhiväärtusi (sic). Ta on moodne, vaimustav, mehelik, dünaamiline religioon.“

Mis siis on Olümüia mängudega valesti? Ta on alternatiiv-religioon, mis rõhutab üleoleku vaimu ja võitlu vastase üle vahendeid valimata.


Originally published in English "What is wrong with the Olympic Games?" by Creation Worldview Min. 
http://www.creationworldview.org/articles_view.asp?id=8

Mis on valesti olümpia mängudega
<http://www.creationism.org/estonian/CrtnWorldvw_WrongOlympicGames_et.htm>


Esileht:  Eesti
www.creationism.org