 |
|
|
|
|
Mis on laamtektoonika?
Maakera õhukest välimist kihti (5–70 km) nimetatakse “maa kooreks”. Mandrite all koosneb ta settelistest kivimikihtidest – mõned sisaldavad fossiile ja mõned on kurrutatud ja väänatud – koos all-asuva kristalse aluskivimiga, mis koosneb peamiselt graniidist ja moondekivimitest. Kohati paljastub aluskivim ka maa pinnale, tavaliselt erosiooni tagajärjena. Allpool koort on vahevöö, mis koosneb tihedast, kuumadest ja vedelatest kividest, mis ulatuvad sügavuseni 2,900 km. Allpool vahevööd tuleb maa tuum, mis peamisel koosneb rauast, mis on vedalal kujul. (vt Joonis 1).
| Maa pindmise kihi uuringud näitavad, et minevikus toimunud geoloogilistes
protsessides on koor igalt poolt ümber kogu maakera rebenenud mosaiikseteks
plaadikesteks, mida nimetatakse laamadeks. Vaatlused näitavad, et
need laamad on minevikus üksteise suhtes liikunud ja nad liiguvad
ka täna. Sõna “tektooniline” on seotud maakoore liikumisega
ning nende plaatide liikumist ja vastasmõju uurimist nimetatakse
“laamtektoonikaks”. Kuna enamus laamade liikumisest on toimunud minevikus,
tähendab laamtektoonika endast, rangelt võttes, interpretatsiooni,
mudelit või teoreetilist kirjeldust sellest, mida geoloogid oletavad,
mis minevikus on juhtunud.
Laamtektoonika teooria kolm põhilist printsiipi seisnevad järgnevas:
laamad on omavahel horisontaalses liikumises – lahkenmine või rebenemine,
üksteise alla sukeldumine ja kokkupressimine või põrkumine.
|
Joonis 1. Maa läbilõige |
Pressimisel tekkiva deformatsiooni näitena nimetame siinkohal Euraasia laama põrkumist Austraalia-India laamaga, mille tagajärjel Himaalaja mäed kerkivad.
Aeglane ja järk-järguline või äkiline ja katastroofiline?
Kuna enamus teadlasi on võtnud aluseks uniformistliku (pidev ühetaoline ja ühtlane areng) käsitluse maa ajaloost, on enamus geolooge seisukohal, et maa laamade liikumine on olnud aeglane ja järk-järguline pikkade epohhide vältel. Laamade liikumise kiiruse aluseks võetakse tänased mõõdetud kiirused, mis on 2–15 cm aastas. See annab tulemuseks, et on vaja 100 milj aastat et tekiks ookeani põhi ja tänased mägede ahelikud. Selline liikumiskiirus on kooskõlas ka mõõdetud 20 km3 sula magma tõusumääraga, nagu see praegu põhjast üles kerkib ja loob uut ookeani põhja.
Teiselt poolt, paljud teised vaatlusandmed ei sobi aeglase ja järkjärgulise laamtektoonika käsitlusega. Ookeani põhja magnetilisus on nn “triibuline” (pos, neg). Ookeani ahelike puurimine näitab, et sügavamates kihtides on need triibud teistsugused. Magnetiline polaarsus muutub kiiresti ja kõikuvalt. Aeglase ookeani põhja moodustumise eeldamisel ei tohiks aga sellist asja olla. Kuid kiiret magnetvälja ümberpööratust saab seletada kiire ookeani põhja moodustumisega, kui toimus kiire uue pinna jahtumine mitte-uniformsel viisil, ookeani vete kaootilise vastasmõju tõttu.
Veelgi enam, aeglane ja järkjärguline subduktsioon (laamade laskumine) peaks olema näha põhjasetetes, nii et Peruu-Tsiili ja Ida-Aeluudi murrangud oleksid kaetud pehme, tasaselt lebavate setetega ilma kompressi jälgedeta või - struktuurita. Kuid sealsed setted on kokku pressitud, deformeeritud. Selline kuju saab tekkida kiire ja äkilise subduktsiooniga (nt Uputuse ajal) kui uputuseveed kontinentidelt taganesid, täites lõhed setetega.
Kui jätta kõrvale uniformsed eeldused ja võtta omaks Snideri poolt kontinentide Uputuse aegne “sprindi”teooria, siis katastroofiline laamtektoonika mudel seletaks samuti kõik, mida seletab aegalne ja järk-järguline laamtektoonika ning veel mitut muud asjaolu, mida aeglane liikumine ei suuda seletada. 3-D superarvuti maakoore protsesside mudel näitas, et laamade liikumine võib tõesti olla kiire ja katastroofiline, kui võtta arvesse reaalne vahevöö kivimite deformatsioon.
Austini katastroofiline laamtektoonika mudel algab uputuse eelse superkontinendiga, mida ümbritsesid külmad ookeani põhja kivimid, mis olid tihedmad kui soojad vahevöö kivimid allpool. Austini mudel kujutab liikumist, kus toimusid mõned järsud “krõksud” ookeani põhjas, mis külgnesid superkontinendi kristalsete blokkidega, nii et külma ookeani põranda kivimid tungisid vertikaalselt ülemisse vahevöösse piki superkontinendi servi.
Need vertikaalsed ookeanipõhja segmendid ühtivad tänaste ookeani laamade peamiste servadega. Need vertikaalsed piirkonnad vajusid vahevöösse, lohistades ülejäänud ookeani põhja endaga kaasa. Vajuvad ookeani laamade plaadid tekitasid pinget ümbritsevas vahevöö kivimites ja see surve lubas plaatidel vajuda kiiremini. See protsess põhjustas pinge kasvu ja kivimid andsid järele. See purunemise vöönd laienes kogu vahevööle ja tulemuseks on okeaaniliste plaatide vajumine vahevöö alla mõne nädala jooksul.
 |
Sellise katastroofi peamine energia seisnes külma ja tiheda kivimi
gravitatsioonilises potentsiaalses energias, mis asus sündmuse alguses
vähem tiheda vahevöö peal. Selle sündmuse haripunktis,
selline ebastabiilsus põhjustas laamade subduktsiooni suurt kiirust,
isegi kuni jalg sekundis. See protsess rebis puruks Uputuse eelse superkontinendi.
(vt joonis 2).
Kiiresti vajuvad ookeani põhja plaadid, sukeldudes pehmemasse vahevöö kivisse põhjustasid suuremõõtmelise konvektsionaalse laine läbi kogu maa koore. Vahevöö kuumad kivimid pressiti välja, tekitades merepõhjade riftivööndid, mis moodustasid uue ookeani põhja. Ookeani põhja uurimine on kinnitanud, et see kuum vahevöö material aurustas tohutus koguses ookeani vett, tekitades lineaarse ülihelikiirusega aurukardina, mis pihustus piki kogu merepõhja 70,000 km pikkust riftivööndit tõmmates lõhki kogu gloobuse (võibolla mõeldakse seda “sügavuse allikate” all 1 Mo 7:11 ja 1 Mo 8:2). Selline aurustunud vesi viskus üles kõrgele maa pinnale ja siis kukkus tagasi maapinnale kui intensiivne globaalne vihm (“ja taevaluugid avati”). Vihma sadas “40 päeva ja ööd” kuni kogu uputuse eelne ookeani põhi oli laskunud. |
Joonis 2(a). 3-D hetkepilt mudellahendusest pärast 15 päeva. Ülemine süshee on projektsioon koore pinnast, 65 km allpool maa välispinda, kus värvidega on märgitud absoluutsed temperatuurid. Nooled märgivad suunda. Tumedad jooned märgivad laamade piire, kus on ka praegu kontinentaalne koor või piire kontinentide ja ookeanide vahel, kui mõlemad asusid samal laamal. Alumine süshee 2(b) on ekvatoriaalne ristlõige, kus hallskaala märgib temperatuuri hälvet keskmisest antud sügavusel.
See maa ajalooline katastroofiline laamtektoonika mudel on võimeline seletama geoloogilisi andmeid, mida aeglane ja järk-järguline miljonite aastate mudel seletada ei suuda. Näiteks, uus kiiresti tekkinud ookeani põhi võis alguses olla väga kuum. Seega, olles madalama tihedusega kui Uputuse eelne ookeani põhi, võis see tõusta kohati kuni 1,000 m kõrgemale kui tema algne asend, põhjustades globaalset meretaseme drastilist tõusu. Ookeani veed said siis valguda üle kuiva maa ja kontinentide, kandes kaasas tohutus koguses setteid ja mereorganisme, et nendest tekiks paks, fossiilide rohke settekivimite kiht, mis katab massiliselt tänaseid kontinente. Sellist kihilist tordilõiku meenutavat settekivimite läbilõiget ekspoeneerib uhkelt Grand Canyon USAs. Aeglane ja järk-järguline laamtektoonika ei suuda saavutada sellist paksu, ulatuslikku merefossiilide setete kihti piirkondades, mis on täna kindlalt üle merepinna.
Lisaks, selline kiire ookeanipõranda laamade laskumine vahevöö purunemisel võis kiiresti jahutada vahevöö temperatuuri koore ja vahevöö kokkupuute piiril. Selle kiire jahtumise tulemusena sai toimuda maa koore magnetvälja kiire pöördumine.
Toimunud magnetliline ümberpöördumine võis ulatuda maa pinnale ja tekitada sebramustrilisted laengu “triibud” uues ookeani põhja kivimites. See magnetisatsioon sai olla kõikuv ja sügavuseti erinev, erinevalt mustrist, mida eeldab aeglane-järk-järguline versioon. Sarnaselt “hämmastavalt kiire” magnetiline ümberpöördumise järjekord toimub ka praegu kitsastes kontinentaalsetes laavavooludes ja sellist kiiret ümberpööramist leitakse sageli kontinentaalses laavas.
Laamade katastroofiline mudel võimaldab seletada kuidas külmad, jäigad kristalsed laamad võisid liikuda tuhandeid miile maakoores sel ajal kui ookeani põhi vajus. See annab tulemuseks suhteliselt väikese laamade liikumise tänasel päeval, kuna kontinentide “sprint” aeglustus pärast ookeani põhja laskumise lõppemist Uputuse järel.
Joonis 2(b). Väljavõte mudellahendusest pärast 25 päeva. Hallskaala ja nooled märgivad samu väärtusi, mis joonisel 2(a). Täpsema arvutuse lahtiseletus on andnud Baumgardner, 2003.
Seega, oleks ootuspärane, et subduktsiooni vööndi kõrval olevad lõhed oleksid täidetud segunemata uputuse lõpu ja –järgsete setetega. Mudel on võimeline seletama uputuse vete tagasitõmbumist uutesse ookeani nõgudesse, kui laamade liikumine seiskus ja peamised tektoonilised jõud olid vertikaalses liikumises. (Psalm 104:8). Laamade kokkupõrge tekitas uued mäestikud, sel ajal kui uue ookeani põhja jahtumine suurendas tema tihedust, mis põhjustas vajumise ja seega tegi sügavamaks ookeani nõgusid et suuta mahutada äravalguvat vett.
Sama mudel näitab, et külma ookeani põhja plaatide subduktsioon juhtus ainult mõned aastatuhanded tagasi uputuse ajal kuna nendel külmadel plaatidel ei ole veel olnud piisavalt aega täiesti “ära lahustuda” ümbritsevasse vahevöösse. On olemas tõendid selliste suhteliselt külmadele plaatide olemasolust vahevöö ülemises osas (vt joonis 3).
Joonis 3. Kuumade (tumedamad) ja külmade(heledamad plaadid) levik tänases alumises vahevöö osas, mis on kindlaks tehtud seismilise topograafiaga (vaadatuna (a) 180° pikkusest and (b) 0° pikkusest). Madalate temperatuuride ring ümber külmade kivimite näitab, et need tükid on sukeldunud väga hiljuti maa pinnalt. Kuumemate kivimite laigud tähistavad kokku pigistatud ja kergitatud kohti ja sel ajal kui külmemad ja tihedamad kivimid on paigutunud sügavamale (Joonis tänu Alexandro Fortele)
On selge, et laamade praegune liikumiskiirus—ainult 10 cm aastas— nende põrkumise jõud ja energia India-Austraalia ja Euraasia laamade vahel ei ole piisav et kergitada üles Himaalaja mäed (see oleks võrreldav kahe auto kokkupõrgel kiirusel 1 mm/h). Vastukaaluks, kui laamade liikumiskiirust oleks üks jalg sekundis sarnaneks juhtumiga kui kaks autot põrkuvad kiiruse pealt 100 km/h, tulemuseks olev katastroofiline kokkupõrge, põhjustades kiiret kivimite väändumist, lükates üles kõrgeid mägesid.
Kas katastroofiline laamtektoonika on kooskõlaline Piibliga?
Piibel otseselt ei räägi ei kontinetide triivist ega laamtektoonikast. Kui kontinendid aga olid kunagi ühendatud kokku, nagu seda kirjeldab 1 Mo 1:9-10 ja nüüdseks eraldatud, siis üks võimalus võimalus on kontinentide lahknemine ja “sprint” Uputuse ajal. Mõned pakuvad välja, et see lahknemine toimus pärast Uputust Pelegi päevade ajal “kui maa jagunes” (1 Mo 10:25). Seda heebreakeelset väljendust saab tõlkida ka kui “maa jagati inimeste vahel”, mis vastavalt kontekstile, peegeldab Paabeli torni kohtu tulemusi.
Seega, kasutades katastroofilist laamtektoonika mudelit, mehhanisme ja vahendeid, et kirjeldada ja seletada Piibli Uputuse sündmust geoloogiliselt, siis tundub see objektiivsem ja ei ole vastuolus Piibliga. Aeglaste muutuste mudel (evolutsiooniline käsitlus) ei suuda seletada piisava energiaga vajalikke sündmusi, et seletada dramaatilisi tõendeid kontinentide tohutust uputusest ja katastroofilistest geoloogilistest protsessidest.
Mingisugusel põhjusel on liiga kergekäeliselt hüljatud teadlaste poolt käsitlus Uputusest, kuna ei suudetud mõista fossiilsete kihtide ja sellises koguses geoloogilise muutusi nii lühikese ajaga. Ilmselt oleme ka praegu me arusaamise alguses mõistmaks osaliselt kuidas Jumal võis kasutada sellist maailma hävitavat kohtumõistmist katastroofilist laam-tektoonika abil.
Kokkuvõte
Paljud kreatsionistlikud geoloogid peavad katastroofilist laamtektoonikat parimaks seletuseks, Uputuse seletamiseks Maa ajaloos. Isegi kui Piibel detailselt ei kinnita just sellist kontseptsiooni, on ta kooskõlas Piibli sündmustega, mis kirjeldab, et kunagine superkontinent purunes Uputuse käigus ja et praegused-kontinendid ilmselt liikused kiiresti oma praegustele kohtadele.
Selline kontseptsioon on alles uudne ja kahtlemata radikaalne, kuid ta on veenev. See püüab seletada Uputuse geoloogilist mudelit, et näidata parimat seletust globaalsetest fossiilide järjekorrast, mitte kui aeglane ja järk-järguline, vaid äkiline mudel. Loomulikult võivad tulevased uuringud tingida meie mõtete muutumist ja umber hindamist, kuid selline on kord juba see inimlik teaduse tegemine. Vastukaaluks, “Jumala Sõna püsib igavesti” (1 Peter 1:25).
Originally published in English "Can Catastrophic Plate Tectonics Explain Flood Geology?" by
Andrew Snelling, Ph.D.
http://www.answersingenesis.org/articles/am/v2/n2/a-catastrophic-breakup
Kas katastroofiline laamtektoonika suudab seletada Uputuse geoloogiat?
<http://www.creationism.org/estonian/AnswGen_CatastrophicPlateTectonics_et.htm>
|
|
 |
|