Aborigeenide uputuse legend

"See on vanaaja lugu, mida on rääkinud vanaaja inimesed, kel ilmselt oli rohkem teadmisi," ütles Mickie Bungunie [üks vana mees Wunambal aborigeeni hõimust, Lääne-Austraaliast].

Neil iidsetel päevadel elas inimene nimega  Gajara, kellel oli naine ja pojad, kes samuti olid naisemehed.

Oli, nii, et tollel kaugel ajal lapsed narrisid, piinasid ja kohtlesid halvasti Öökull Dumbit. Nad kiskusid välja tema suled; nad sülitasid ta peale, nad torkisid teda odadega, torkasid talle augu läbi nina.

Nad viskasid teda õhku, mõnitades, "Nüüd lenda!" Aga ta kukkus maha mütsatusega. Nad viskasid teda uuesti ja jälle kukkus Dumbi mütsatusega maapinnale. Kolmas kord visati teda õhku, kuid seekord Dumbi jätkas tõusmist ülespoole läbi pilvede nende silme eest ära kuni Ngadja, Ainsa Ülima juurde.

"Mis on juhtunud?" Küsis Ngadja, Ülim Olend. "Mida nad sinuga teinud on?"

Öökull esitas talle oma kaebuse, öeldes: "lapsed naersid mind, naeruvääristasid ja kiusasid mind."

Ngadja, Ainus Üks, oli sisimas vihane ja tundis sügavat kurbust ja kaastunnet tema vastu. Ta kogus kokku oma järgijaid ja pidas nendega nõu. Paljude Ngadja järgijate hulgas, kes kogunesid, oli Maguriguri [lõgismadu], Windirindjal [sisalik], angerjas, kilpkonn ja goanna.

"Minge," ütles Ngadja "vaadake, kus need inimesed on, piiluge üle kogu maa ja vaadake, kas nad elavad ikka samas paigas, siis tulge ja ütelge mulle." Seda Ülim Olend ütles oma järgijatele, kuna tal oli väga kahju, et need lapsed olid naernud Dumbit.

Esimene, kes saadeti oli Maguriguri. Ta oli kiire ja käis kohas, mida Dumbi kirjeldas. Maguriguri tuli tagasi ja teatas, et kõik maalapsed on jätkuvalt seal.

Siis Ngadja, Ülim Olend, käskis Gajarat (ühte meest), öeldes: "Kui tahad elada, siis võta oma naine ja oma pojad ja su poegade naised ja võtke kahekordne parv. Selle Dumbi asja pärast, kavatsen ma uputada kõik. Ma olen plaaninud saata vihma ja mere üleujutuse. "

"Pane parve toitu pikaks ajaks," ütles ta talle. "Toitu nagu gumi, banimba ja ngalindja, kõik need maa-toidud." Nii Gajara ka tegi. Ta kogus parve erinevaid taevalinde ja ka emase känguru.

Gajara kogus oma pojad ja oma naise ja ta poegade naised. Ngadja, Ülim Olend, andis Gajarale ka Tema enda toidust. Siis saatis Ngadja vihmapilved ja kattis nendega kogu taeva. Kirdest ja põhjast suundusid inimeste teele ette merevood tõusuveena. Üleujutus hakkas pühkima kokku kõiki elusolendeid ja oli uhus nad kokku Dumbey`sse. Seal tekkis suur veekeeris ja inimesed karjusid, kui nad väljapääsu otsisid. Ngadja keerutas vett ja avas maa, uputades ja neelates nad kõik. Dumbey`s tegi ta neile otsa.

Üleujutuse ajal kõik need, kes olid parve peal koos Gajaraga, sõitsid sellest paigast kaugele Duluguni, paika kus lõpeb maailm ja veed voolasid üle maailma ääre. See on koht, kuhu vesi ta kandis, surmakoht, kuna seal ei ole maad. Veed keerutasid teda tema teel pikka, pikka aega.

Viimaks aga üleujutuse veed tõid Gajara tagasi maailma servalt. Ta saatis välja mõned linnud: esimene oli kägu. Kägu leidis maad ja ei tulnud tagasi. Vesi alanes vähehaaval. Esimene maa, mida Gajara nägi, oli Ngumbindji [Kahtlane Laht]. "Oh," ütles ta, "Ma leidsin maa!" Ja ta oli eneses rõõmus. Siis, kui vesi jätkas alanemist, nägi ta Numbuzare mäge [Waterloo].

Hiljem, mitmed linnud tulid tagasi Gajara juurde, kes läkitas nad välja uuesti järgmisel päeval. Nad saabusid maale ja kohtasid Dumbit, öökulli, kes ütles: "Oh, te olete juba tagasi!" ja palus neil jääda. Maa oli juba kuivanud ja elusolendid leidsid omale kodud ja toitu. Öökullid muutusid arvukaks.

Kui uputus oli taandunud, märkas Gajara, et vesi oli jätnud märgi mägede kohale. See oli üleujutuse jälg. Veed juhtisid parve mööda Mundulist [Montilivet], kui ta põrkas kalju vastu. [Munduli tähendab "Tomahoogi koht", koht, kust võeti kive kivi tomahookide valmistamiseks.] Gajara hüppas parvelt maha ja vajus põhja. Ta kõndis mööda merepõhja kuivale maale.

Tema pojad ja ta naine sõudsid parvega kalda suunas, kus nad Gajaraga kokku said. Tema pojad nutsid ta pärast, hüüdes. "Isa on tulnud meie juurde, kuid ta on kaetud hulgaliselt raskete merevetikate ja austritega!" Nad kangutasid austrid isa küljest lahti ja viskasid merevetikad hunnikusse. Hunnik muutus kiviks, kus ta on jäänud monumendiks tänaseni.

Mis sellesse kängurusse puutub, mida nad parve olid kaasa võtnud, siis see tapeti kui kõik olid maale jõudnud ning Gajara naine Galgalbiri pani selle ahju ja keetis koos muu toiduga.

Suits tõusis aeglaselt, kuni ta jõudis taevasse. Ngadja, Ülima Olendini, kes ütles: "Oh, mis lõhn see on? Ah, nad küpsetavad head känguru liha! Üdi lõhnab, ma tunnen seda. "Ta haistis suitsu tõusmas ja tal oli hea meel.”

Ngadja, Ülim Olend, pani vikerkaare taevasse, et  hoida kinni vihma pilvi. Vikerkaar on laotatud sidemena üle taeva, ta seob nad kinni. Vikerkaar hoiab pilvi kinni ja kaitseb meid, et vihm ei tõuseks liiga kõrgele. Meie inimesed saavad selle tähtsusest aru. Kui me näeme vikerkaart me ütleme: "Sealt ei tule ülemäära tugevat vihma."

Originally published in English "Aboriginal Flood Legend" by Howard Coates 
http://www.answersingenesis.org/articles/cm/v4/n3/aboriginal-flood-legend

Aborigeenide uputuse legend
<http://www.creationism.org/estonian/AnswGen_AboriginalFloodLegend_et.htm>

---

Esileht:  Eesti

www.creationism.org